Monday, October 5, 2009

Doping

Tegelikult on täitsa ükskõik, kas sportlased õgivad tulemuste parandamiseks tanguputru, anaboolseid steroide või rohekärnkonna spermat. Pole minu asi, mida idioodid selleks teevad, et pool sekundit staadioniringil kiiremad olla. Mingid jutud ebaausast konkurentsist jne pole adekvaatsed. Me ei pea teadma, kuidas vorsti tehakse, peaasi, et maitseb hästi.
Iga vähegi spordiga kõrgemal tasemel kokku puutunu teab, et tänapäeval ilma nö välise abita tippu ei jõua, teatud aladel kohe kindlsati mitte. Väga koomiline on vaadata, kuidas omaaegsed tipud räägivad, rind kummis, kuidas nemad KINDLASTI EI OLE dopingut tarvitanud. Mõni julgem ehk poetab, et "NLiidu laagris anti vitamiine".
Aga olgu. Kui täiskasvanu sööb endale solki sisse, jumal temaga. Kurb on siis, kui näiteks mõni väga noor jõutõstja võtab aastaga 20 kilo lihasmassi juurde või mõni sprinter lõikab sajas sekundi maha. Seal on taga juba treenerid/nõustajad ja asi on sama must ja räpane kui prostitutsioon või narkokaubandus.
Sellega peaks keegi tegelema.