Sport on vaimsele tervisele kahjulik

Seda hüpoteesi polegi vaja tõestada. Sport, eelkõige siis tippsport, ruineerib inimese peas selle vähesegi, mis talle antud on. Ja see pole mitte hasart, pingutus või adrenaliin, vaid ühiskondlik/sotsiaalne surve.
Viimase aja heaks näiteks on tennisist Kaia, kes on kaotanud esimeses ringis kümmekond kohtumist. Kas ta on vahepeal oluliselt nõrgemaks jäänud? Ei. Lihtsalt see seltskond, kes tema ümber on, kes tahab silma paista, teenida ja manipuleerida, on noore naise aju tühjaks imenud. Nad vahetavad treenerit, sunnivad tagant jne. Kamp pederaste.
Teine näide. Kui Odamees poleks sportlane, oleks ta sümpaatne Antsla jorss, kes neljal päeval nädalas ennast bockist silmini täis tõmbaks. Aga ei. Tekkis meeletu ühiskondlik (suuresti meedia poolt provotseeritud) surve, mis poisi hävitas.
Neid näiteid võib tuua palju. On vähe inimesi, kes tippspordist loobumise järel suudavad adekvaatseks jääda. Vaadake kasvõi tõstja-Taltsi: kõik ülejäänud on jobud, tema on tegija. Või see ratta- ja rallimees, poolpime hasartmängur. Sõidab poolpimedana inimesi sodiks ja õigust jääb ülegi. Tahab medalid maha müüa, et rull masinasse või ruletti toppida. Masendav.
Selliseid tüüpe, kes omaaegse kuulsuse najal elu lõpuni kõrtsis viina lunivad ja tunnustust otsivad on üle maailma tuhandeid.
Ma ei süüdista neid persoone, nemad alustasid ikka ideaalidega. Ühiskond on ise perversne, mis tippspordile hosiannat laualab ja viirukit suitsetab. Ja muidugi on suurimad pervod spordiajakirjanikud, spordieneserahuldajad, kes inimeste vaimset enesetapmist hüperboliseerivad.